Mul on üks sõbranna. Ainuke, kellele ma räägin nagu asjad on. Tema juba tükk vana inimest ja oma elukogemuse pealt vähemalt nii tark, et tema kuulab ära ja edasi ei räägi. Mõnda asja annab temaga arutada ka. Oskab kaasa rääkida küll, kui küsida.
Tema lugusi ma ka edasi ei räägi. Pole meil ühiseid tuttavaidki kellele rääkima minna. Kunagi töötasime samas majas ja mis me omavahel rääkisime, ega see edasi ei läind.
Mu sõbrannal ja minul on mitmeid ühiseid nimetajaid. Üks mis meid eriti hästi seob on see, et mehed oskasime valida sama nimega. Tema küll aastaid lesk juba aga noh see pole tähtis. Mina käin kala ja tema meeski oli kirglik kalamees, kes ka oma naise vee äärde kaasa võttis.Ka selle koha pealt oleme me sarnased, sest teame, mida üks korralik hobi teeb inimesega.
Minu sõbrannale saan ma kiruda oma suguseltsi nii et maa must ja ta kuulab mu ära. Lohutab või veelgi parem, et kiidab takka. Oi kuidas mulle see meeldib. Mõni teine kipuks asju siluma aga tema mitte.
Huumorisoon on meil ka sarnane. Selline tumemust ja läikiv. Kuuldud naljad saab temale ikka ära rääkida ja nii meie ellu seda huumorit on ikka jagunud.
Kirjutada me oskame ka. Tema paneb oma blogisse ikka aeg ajalt mõne luuletuse kirja. Mina kirjutan talle niisama päeviku vormis e-kirju. Pärast on endal ka põnev lugeda, etmis ajal ja mida ma teinud olen. Kõik saadetu jääb ju mulle endale ka alles.
Üldiselt on ta mul väga hea sõbranna. Tegelikult parim kes mul üldse on.
